Lugude jutustamine on kogu inimkonna ajaloo jooksul olnud inimeste elus tähtsal kohal
“Tere päevast, sõbrad!” ütles võõras,
“Siit läheb tee teie uude kodusse. Üks tee viib paradiisi, mille ilu on kujuteldamatu, teine tee viib põrgusse, mille õudus ja meeleheide on kujuteldamatud. Paraku ei ole teada, kuhu kumbki teeharu viib, nii et olete vabad minema oma valitud teed mööda. Pidage meeles, et kuni te pole paradiisi või põrgu väravani jõudnud, võite iga hetk tagasi pöörduda, pärast aga enam mitte. Kes põrgu väravani jõuab, jääb sinna, kes paradiisi väravani, selle koduks saab paradiis. Ärge kartke, igaüks saab selle, mille on ära teeninud.”
Võõras kadus. Rändurid olid jahmunud: kus on seda enne kuuldud, et paradiisi või põrgu tee valitakse juhuslikult!
Ent teha polnud midagi ja nad otsustasid heita liisku, kes esimesena teele asub. Liisk langes Antsule, kes pikemalt mõtlemata teele asus, valides parempoolse teeharu, sest sõnaga “parem” seostus tal midagi õiget ja kindlat. Ootamatult kuulis ta metsloomade möirgamist ning peatus ehmunult. Tumedad pilved katsid päikese ja maa värises jalge all. Ants vabises hirmus, talle näis, et on valinud vale tee, ning ta pöördus tagasi. Tagasi teelahkmele jõudnud, jutustas ta teistele, mida oli näinud, ning olles nad põhjalikult ära hirmutanud, võttis seekord suuna vasakule teeharule. Mõnda aega seda teed kõndinud, nägi ta varsti veelgi kohutavamaid ja kurjakuulutavamaid märke. Lõplikult pea kaotanuna naasis ta uuesti teelahkmele.
Neli meest olid segaduses: kumbki tee ei paistnud viivat paradiisi. Siis ütles Juhan: “Aitab! Ma olen otsustanud minna parempoolset teed mööda, juhtugu, mis juhtub, tagasi ma ei pöördu.”
Ta läks mööda valitud teed ega pööranud tähelepanu metsloomade möirgamisele, tormipilvedele ega jalge all värisevale maale. Mõne aja pärast taevas selgines ning ta ees avanes vaade uskumatult kaunile kohale, täidetud rahu ja vaikusega. “Küllap see ongi paradiis,” arvas Juhan ja jäi paigale.
Nähes, et Juhan tagasi ei pöördunud, otsustas nüüd Jaan teele asuda. Ta ei teadnud, kuidas Juhanil läinud on. Võib olla sõid loomad ta parempoolsel teel ära. Jaan otsustas minna vasakpoolset teed mööda. “Mis ka ei juhtuks, võtan seda kui paratamatust,” otsustas ta.
Jaan sammus ja sammus ega teinud välja metsloomade möirgamisest, tormipilvedest ning mürisevast äikesest. Lõpuks jõudis ta kohta, kus maa sisse oli torgatud räpane tahvlike kirjaga “Põrgu”.
Sel hetkel kadus tee tema tagant ning tagasiminek polnud enam võimalik.
Jaani ees laius sünge, nukker, pime ja külm elamiseks täiesti kõlbmatu org. Inimesed virelesid siin väikestes hütikestes, värisedes kogu aeg hirmust saada metsloomade poolt lõhki rebitud, langeda röövlijõukude kallaletungi ohvriks või uppuda mülgastes. Kohalikud rääkisid Jaanile, et see maa on neetud isegi kuradi enda poolt. Jaan jäi olukorra üle mõttesse: “Ma tõotasin endale, et ma ei tagane valitud teelt ja püüan kohaneda. Ma ei pööra tähelepanu kohalike elanike hädakisale. Minu sees on rahu ja vaikus, minu südametunnistus on puhas, miks peab siis väljaspool mind olema põrgu?”
Nii mõeldes sai Jaan enesekindlust. Ta manitses kohalikke elanikke mitte hirmust värisema, vaid hoopis proovima oma elutingimusi parandada. Osa inimesi võttis Jaani kuulda, osa arvas, et sellest ei tule midagi välja. Koos käputäie järgijatega hakkas Jaan soid kuivendama, uusi maju ehitama, aedu rajama, andma vastulööke röövlijõukudele ja tõrjuma metsloomi. Imelisi muutusi nähes ühinesid üha uued kahtlejad Jaaniga. Aja jooksul linn kasvas ja muutus õitsvaks, kõikjal valitses ilu ja rahu. Ühel päeval läks Jaan linnavärava juurde, võttis maha tahvlikese kirjaga “Põrgu” ja asendas selle teisega, kuhu oli kirjutatud “Paradiis”.
Seda teinud, tekkis korraga ta ette teelahe. Tema ees seisis jälle inimene valges ja küsis: “Aimad sa juba, mida sa nüüd tegema pead?” –
“Hmm… nähtavasti tuleb mul jälle tee valida,” vastas Jaan.
“Täiesti õige,” vastas inimene valges.
“Enne, kui ma valiku teen, räägi mulle, mis on saanud minu kolmest kaaslasest,” palus Jaan.
Inimene valges vastas: “Juhan sattus paradiisi, mis sarnanes väga sellega, mille sina lõid. Tal oli kahju, et ta polnud saanud selle loomises ise kaasa lüüa, ta oleks tahtnud midagi oma kätega teha. Kui tema soov küllalt tugevaks muutub, pakutakse talle uut valikuvõimalust ja ilmselt saab temagi võimaluse muuta põrgu paradiisiks. Mis Antsu ja Jürisse puutub, siis nemad on ikka veel teelahkmel, hirmust ja kõhklusest halvatud.”
“Aga mina, mis ootab mind ees?” päris Jaan.
“Teadmatus,” vastas inimene valges.
Jaanil hakkas sellest vastusest üheaegselt rõõmus ja kurb. Ta noogutas hüvastijätuks ning sammus reipalt parempoolsele teele.
