Ehkki Eestis on ettevõtted juba aastaid kasutanud töösuhete korrastamisel firmaväliste spetsialistide abi, on supervisioon viimase kümnendi nähtus, millest paljud abivajajad pole veel teadlikudki. Postimees avaldas 18.jaanuaril loo, kus Eestis tegutsevad superviisorid avavad lähemalt asja olemust, kuidas supervisioon saab kaasa aidata töörõõmu taastamisele.

Tallinna Ülikooli õppejõud ja superviisor Karin Härmat selgitab, et supervisioon aitab lahendada tööprobleeme ning käsitleb ka keerukamaid ja emotsionaalselt laetud olukordi. See võimaldab inimesel õppida tundma oma ressursse, mille abil ta saab leida tööeluks uusi arenguimpulsse. «Ehk teisisõnu, kui töötegemine on sissehingamine, siis supervisioon on väljahingamine,» lausub ta.

Härmat tunnistab, et koolituste ja konsultatsioonide kõrval on see inimeste arendamise valdkond saanud seni veel üsna vähe tähelepanu. «Supervisiooni iseloomustamiseks võib öelda, et supervisioon algab sealt, kus koolitus lõpeb. Superviisor on inimesele, grupile, meeskonnale või organisatsioonile sõltumatu arengupartner, kes asub tööalaste küsimuste lahendamisel toetaja rolli,» räägib Härmat.

Eestis kasutab superviisoreid praegu aktiivsemalt sotsiaal- ja haridussüsteem, äris kasutatakse pigem coaching’ut. Seejuures on kaks valdkonda mõningate nüanssidega üsna sarnased.

Superviisor ja Tallinna Ülikooli õppejõud Katrin Aava nimetab supervisiooni töönõustamise kõrval ka tööjõustamiseks, sest see annab jõudu edasi minna.

Vaim tuleb hoida vormis

«Kõik on nõus sellega, et töötajad peavad ennast füüsiliselt vormis hoidma, kuid jooksmas ja jõusaalis käimise kõrval tuleks tegeleda ka enda vaimse poolega. Aeg-ajalt tuleks üle vaadata, kuidas me areneme ja mis on need kohad, mis meid töötajana väsitavad. Ja on hea, kui siis on üks neutraalne kõrvalseisja, kes aitab leida uusi lahendusi ja paremaid võimalusi oma tööalase heaolu suurendamiseks,» selgitab Aava.

Ka juhid vajavad tagasisidet ja erapooletut peegeldust oma tegevusele. Superviisor ei ütle, mida tegema peab, lahenduse peab töötaja ikka ise leidma.

Aava sõnul vajaksid supervisiooni hädasti kõik tegevusalad, kus valitseb kiire läbipõlemise oht. Näiteks oleks sellist abi ja suunamist vaja arstidel, aga ka müüjatel ja teistel teenindajatel, kes terve päeva inimestega suheldes peavad hakkama saama igasuguste emotsioonidega. Ideaalis võiks olla supervisiooni võimalus üks töötaja õigusi.

«Oma töös kinnijooksnud inimene ei näe sageli enam valikuid, superviisor aitab tal neid näha. Ja kui ei saa muuta keskkonda, saab muuta oma mõtteviisi ja niiviisi vahepeal kaduma läinud töörõõmu ja motivatsiooni taas üles leida,» arvab Aava.

Eesti Supervisiooni ja Coachingu ühingu juhatuse liikme Aino Kuntseli sõnul kuulub ühingusse 56 diplomeeritud liiget, kuid selle töö tegijaid on rohkem. Kui Eestis hetkel tegutsevad superviisorid õppisid Tallinna Ülikoolis sakslase Achim Fritzsche käe all, siis nüüd saab supervisiooni õppida ka Rahvusvahelises Supervisiooni ja Coachingu Instituudis. Paljudes teistes riikides on see erinevate inimestega töötavate erialade õppekavas sees.

Kuntseli sõnul kasutab superviisor erinevaid meetodeid, et inimene saaks oma tegevusele ühe lisavaate, esitades selleks muuhulgas rohkelt küsimusi.

Muutused võtavad aega

Ameerikast tulnud coaching erineb supervisioonist selle poolest, et see on suunatud konkreetsetele eesmärkidele ja näitab kätte sammud, kuidas nendeni jõuda. Supervisioon on veidi laiem ja pehmem viis inimesi töösuhetes edasi aidata, jättes neile endile mõtisklemiseks ruumi. «Vahel on inimesed sellises seisus, et nad ei jaksa ega tahagi mingeid eesmärke püstitada – nad tahavad kõigepealt iseendas selgusele jõuda. Alles sellest segadusest väljudes hakatakse seadma sihte edasiseks. Vahel on vaja teha muutusi, mis on mõistagi väga keeruline ja võtab aega,» selgitab Kuntsel.

Supervisioon on alati pikem protsess, alla kümne sessiooni enamasti hakkama ei saa. Kõik oleneb aga sellest, kui pikalt on probleemid kestnud. Sessioonide vahel peab olema aega saadud impulsside läbiseedimiseks ja muudatuste praktikas katsetamiseks.

Kolmanda lennuga Tallinna Ülikoolis supervisiooni kursuse lõpetanud Inge Tael on seni tegelenud põhiliselt sotsiaalala töötajatega. Ta näeb selle teenuse järele suurt vajadust aga ka haridussüsteemis, kus õpetaja on iseenda tööriist ja võib kergesti läbi kuluda.

«Paraku on paljudel raske loobuda teatud eelarvamustest. Arvatakse, et superviisorid peavad ennast hirmus targaks alal, mida nad superviseerima hakkavad, kardetakse ka kriitikat, mistõttu ei julgeta kõigest avameelselt rääkida. Tegelikult seda ei ole ja nõustamine veidi teises vormis tuleb tööle kasuks,» räägib ta.

Supervisiooni üks põhilisi väljundeid on mõtlemisviisi muutus – inimesed õpivad oma tööle ja sealsetele suhetele vaatama teisiti kui seda seni tegid.  «Koolitajad ja konsultandid erinevad superviisorist selle poolest, et nad tunnevad väga hästi valdkonda – tavaliselt paremini kui need, keda nad juhendavad. Vastuvõtja on selles olukorras suhteliselt passiivne,» selgitab Tael.

«Supervisioon püüab oma tööriistade abiga inimest aktiveerida selleks, et ta kasutaks ära seda, mida ta juba teab, on kuulnud või kogenud varem. Kui tegu on grupiga, siis üks nakatab veel teist. Niimoodi sünnib vanast midagi hoopis uut. Ja kuna see on nii-öelda enda sünnitatud, siis võetakse seda ka palju paremini omaks,» lisab ta.

Kogu pikkuses saab artiklit lugeda: http://tarbija24.postimees.ee/2666014/supervisioon-aitab-inimestel-tooroomu-taastada